Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Tervis, haiguste areng

Tervis on füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. (Maailma Terviseorganisatsiooni määratlus)

Vanasõna ütleb: “Tervise tähtsust ja väärtust oskad tõeliselt hinnata alles siis, kui selle kaotad.”        

Inimeste teadvus ja väärtushinnangud on arenenud, paljud on aru saanud, et tervise säilitamine ja tugevdamine on tulemuslikumad ja ka odavam kui haiguste ravimine. Üha rohkem tõusevad ausse tervislik toitumine, regulaarne puhkus, sportlik eluviis, hea välimus.

Kuidas haigused arenevad?

Organismi kõikide häirete põhjus liigne stress, st. midagi (temperatuur, füüsiline, emotsionaalne või vaimne koormus, mingi aine, mikroorganismid jne) on antud inimesele antud tingimustes liiga palju või liiga vähe.

Füüsiliste kõrval on üha olulisemaks muutunud emotsionaalne ja vaimne stress, eelkõige elutempo tõus, pidev kiirustamine, ebakindlus ja turvatunde puudumine, rahulolematus lähisuhetes või tööl.

Toit on viimastel aastatel palju muutunud: erinevad lisandid, sh. kasvuhormoonid, antibiootikumid, herbitsiidid, pestitsiidid, konservandid, värvi- ja lõhnaained on viinud selleni, et toit ei ole enam naturaalne, mikrofloora on tasakaalust väljas, mitmed kehavõõrad ained võivad põhjustada allergiaid, häireid ainevahetuses ja isegi geenide mutatsioone. Samas aga põldude kurnamise tõttu mingeid vajalikke aineid ja keemilisi elemente, näiteks mikroelemente ja vitamiine ei ole piisavalt või on sellisel kujul, et organism ei suuda neid omastada. Toidus palju rafineeritud suhkrut ja rasvu.

Häireid põhjustavad tegurid on ka mitmesugused keemilised ained, sh. olmekeemia, valgus, müra, kiirgus, temperatuur jne.

Kui midagi on teatud inimesele teatud tingimustes liiga palju või vähe, siis organism reageerib sellele. Et muutustest organismis paremini aru saada, võib need jagada staadiumiteks:

Energeetiline. Igal koel on oma võnkesagedus ja optimaalne võnke amplituud. Liigse stressi puhul toimuvad esmalt muutused rakkude energeetikas, selle langusega kaasnevad loidus, apaatia, nõrkus, väsimus, reaktiivse tõusuga aga pinged, ärevus, unetus, allergia.

Algul on kaebused ebamäärased: tavaliselt tujutus, ei taha enam midagi, väsimus, isutus või vastupidi, tähelepanu väheneb, ärrituvus, ülesöömine, unehäired jne. Tänu organismi seesmistele reservidele ja kompensatoorsetele mehhanismidele saavad organid mingi aja oma ülesannetega hakkama. Tõsi, me väsime kiiremini, teeme aeglasemalt või teeme vigu. Meditsiini tavameetoditega on selle staadiumi häireid sageli raske määratleda, sest neid ei saa igapäevase aparatuuriga mõõta, va. EKG, EEG, müograafia (millega mõõdetakse vastavalt südame, aju ja lihaste elektrilisi näitajaid).

Biokeemiline. Häirete süvenemisel arenevad muutused rakkude ainevahetuses ja need hakkavad tootma erinevaid organismile vajalikke aineid (sekreedid, fermendid, hormoonid jt.) normaalsest vähem või rohkem, areneb vastavalt kas ala- või ületalitus. Enamtuntud on mao ala- või ülehappesus, kilpnäärme ala- või ületalitus, suhkruhaigus, kõrge kolesterool jne. Ainevahetusprotsessid ei lähe lõpuni, vaheproduktid kuhjuvad ja need põhjustavad omakorda intoksikatsiooni, allergiat jt. Selles staadiumis saab paljusid muutusi laboratoorsete analüüsidega määrata.

Anatoomiline. Kui häire süveneb, siis tekivad anatoomilised muutused: liiv, kivid, ahenemised, erosioonid, haavandid, kasvajad jne. Need muutused on avastatavad ultraheli, gastroskoobi, röntgeni abil ja vahel ka palja silmaga.

Tavameditsiin pöörab tähelepanu põhiliselt väljakujunenud sümptomitele, paneb kaebuste ja uuringute alusel diagnoose. Diagnoos on tegelikult kokkulepe: selliste ja selliste kaebuste, sümptomite,  laboratoorsete näitajate või röngtenleiuga seisundit nimetame nii või naa. See lihtsustab arusaamist ja ravi. Meditsiin tegeleb eelkõige sümptomite raviga: sh. surub neid maha (näit. valuvaigisti, rahusti, vererõhu alandaja), annab asendusarvi (insuliin suhkruhaiguse puhul, pro-biootikud) või võitleb kahjulike teguritega, näit mikroobide ja viiruste hävitamisega. Selline ravi on sageli spetsiifiline, annab kiireid tulemusi, kuid võib anda ka kõrvalnähte ja vahel kestab lühikest aega.

Teine võimalus, mida iga inimene saab ja peab aga ise tegema, on oma tervise tugevdamine ja arendamine. Kuna sõnad „tervis“ ja „tervik“ on sama tüvega, võib loogiliselt järeldada, et tervis on terviklik seisund, inimese füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse heaolu, tasakaal ja harmoonia. Tervis algab sageli mõtlemisest. Mitte selles tähenduses, et piisab vaid mõelda ja saan kohe terveks, vaid selles, et aru saada ja teadvustada, mis on mulle tähtis, väärtused ja prioriteedid, mille eest ma vastutan, millesse ma panustan.

Sümptom on kui organismi appikarje, et midagi on korrast ära, sa teed mulle liiga, aita mind. Nende mahasurumisega süvendame sageli tegelikult häiret. Targem oleks aeg maha võtta, teadvustada, mida ma olen valesti teinud ja oma eluviisi muuta.

Oma tervisele panustamine tähendab eelkõige sobivat töö ja puhkuse vahekorda, toitumist, füüsilist koormust, emotsionaalset ja sotsiaalset heaolu, sh. suhted, hoiakud, väärtushinnangud ja stressi reguleerimine.

Toitumine. Ütle, mida sa sööd ja ma ütlen, milline on su tervis. Tervislik toit on võimalikult puhas, naturaalne ja mitmekesine. Dieedis on kõige olulisem, et saada antud tingimustes (vanus, töö, ilmastik, tervislik seisund jt.) toiduga kätte kõik vajalikud ained ja elemendid võimalikult väheste mittevajalike lisanditega. Erinevaid teooriaid ja dieete on väga palju, igaüks võib neist endale sobiva välja valida. Ka kvaliteetne ja piisaval hulgal vett kuulub toitumise alla.

Sageli võtab taastumine ainult toidu muutmisega liiga kaua aega ja heaks abiks on mingil perioodil sobivad toidulisandid, eelkõige antioksüdandid, vitamiinid, mikroelemendid ja organismi puhastavad preparaadid.

Füüsiline koormus. Inimene on aastatuhandeid palju liikunud / end liigutanud. Viimased 10-20 aastaga on see tunduvalt vähenenud: jala käiakse vähem, füüsilise töö osakaal oluliselt langenud. Füüsiline koormus on väga vajalik, see tõstab lihaste toonust, parandab südame ja hingamiselundite tegevust, vabanevad endorfiinid, paraneb verevarustus ja liigeste liikuvus. Oluline on ka lihaste venitamine, mis vähendab pingeid ja sellega parandab verevarustust.

Emotsionaalne heaolu on tervise juures väga, et mitte öelda kõige olulisem, kuna on väga tihedalt organite tööga seotud. Stress, pinged, rahulolematus mõjutavad kogu organismi talitust. Arenenud maades on enamus haiguseid suurel määral psühhosomaatilised (psüühilised ja emotsionaalsed probleemid viivad kehaliste vaevusteni).

Peale nende on olulised ka mitmed keemilised ained, müra, tolm, kiirgused, temperatuur jt. faktorid, mis võivad tervisele kahjulikult mõjuda. 

Immuunsus on organismi võime reageerida võõrvalgule, sh. viirustele, mikroobidele, kuid ka pooldumise käigus tekkinud oma vigastele rakkudele. Stressi puhul immuunsus langeb, sagenevad külmetushaigused, vigased rakud jäävad ellu, hakkavad paljunema ja ka nii arenevad paljud haigused.   

Häire ühes valdkonnas mõjutab paratamatult ka kõiki teisi. Häire annab kõigepealt tunda organismi kõige nõrgemas, põhjustajast erinevas kohas. Seepärast on tulemuslikum mitte hakata kohe süpmtomit ravima, vaid püüda põhjus välja selgitada ja see kõrvaldada või vähemalt selle mõju vähendada. Näiteks oleks tavalisemalt kasulikum tugevdada immuunsust, mitte püüda pidevalt mikroobe tappa.