Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Vaba valik või ohverdamine

 

Käisin septembris Eurotas´e (Euroopa Transpersonaalne Assotsiatsioon) aastakonverentsil Varnas. Üks esimestest ettekannetest oli „Ohverdamine“. See sõna on olnud minu jaoks kauge, võõras, isegi hirmutav, seotud pigem religiooni, kangelaste jt. erakordsete inimestega, mitte igapäevaeluga. Samas oli sel ettekandel mingi kummaline mõju, ta jäi mind kummitama.

Paar päeva pärast seda üks naine rääkis, kuidas ta ei tea, mida teha, kas lahutada ja ohverdada iseehitatud kodu või elada edasi oma ilusas merevaatega kodus koos iga päev purjus mehega ja ohverdada sellega oma elu. Tal oli raske valida, mõlemal juhul tuli tal tuua ohvriks väga oluline.

Mina olen aastaid endale teadlikult seletanud oma otsuseid parima valikuga antud ajal, et ma ei ohverda, ei loobu millestki, vaid lihtsalt valin teise. Nagu restoranis või poes, kus ei saa osta kõike, vaid valin, mida vaja, mis meeldib ja ma ei too ju kogu ülejäänut ohvriks.

Konverentsi viimasel päeval vestlesime pikemalt mehega, kes tegi ettekande ohverdamisest. Ta ütles, et ohverdamine ongi raske, sageli kangelaslik või üllas tegevus. Seletas, et kui teadlikult sellele keskenduda, siis võivad avaneda uued võimalused ja ohverdamine muutub lihtsamaks. See ei aidanud mind, aga ta ettekanne kummitas mind veel paar nädalat.

Ühel hommikul ärgates avanes mu ees valikute ja ohverdamise pilt teisiti, kuidagi terviklikult. Jah, ma valin kahest või ka mitmest parima ja nii palju kordi. Tunnen vastutust, tunnistan oma valikuid ja olen nendega rahul, sest ise ju valisin erinevatest võimalustest just selle, mis oli, vähemalt tundus siis parim. Kuid tagantjärgi vaadates selgub, et olen teinud hulga häid valikuid.....tegelikult pisiasjades, neis, mis ei ole eluliselt olulised. Ja nende valikutega olen ohverdanud olulised, vahel isegi kõige tähtsamad asjad oma elus.

Järjekordselt jõudis mulle kohale, et valikute ja otsuste puhul peaks alati teadvustama, kas ja kuidas on need seotud minu elu eemärkide, sihtide, elevant-ülesannetega. Ja kui ei ole, siis tuleks leida uusi alternatiive nii kaua, kuni tuleb ka see õige. Grammatika järgi on küll hea, parem, parim tõusvas järjekorras, kuid elus ei pruugi see sugugi nii olla. Parim lahendus ei pruugi olla sugugi õige ega piisavalt hea. Ta on parim .....ainult nendest alternatiividest, ei enam. Nii on ka töökoha otsimise / töötaja palkamisega – parim ei ole alati piisavalt hea, tuleb otsida veel. Vahel võib olla on vaja leppida parimaga, kuid siis selge teadmisega, et see pole see pole see (nagu L.Tungla luuletuses) ja on vaid ajutine lahendus. Sageli on kasulik „astuda samm tagasi“, et avaneks parem ülevaade ja siis sellelt uuelt positsioonilt vaadata. Vahel on vaja piltlikult öeldes „zuumida“, et paremini näha /tunnetada.

Kui konverentsi ettekandja rääkis rohkem teadvustatud, kangelaslikkust ohverdamisest, siis mina sain tänu talle jälle aru, et piiratud, suurte sihtide ja eesmärkidega mitte kooskõlas olevate valikute puhul võime tahtmatult ohvriks tuua midagi väga olulist ja nii tunda end mitte ohverdaja vaid pigem ohvrina.

Taani filosoof S. Kirkegaard kirjutas, et ohverdada saabki ainult kõige kallimat, muidu pole see ohver, vaid kingitus, andam, loobumine. 

 

Ajakiri "Psühholoogia sinule"