Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Süütundest

Ekistentsiaalse psühholoogia õppimise ajal tegime grupis palju vastastikku teraapiat.  Esimesel aastal oli probleemiks eelkõige jõuetus, viha, vihkamine. Taheti rohkem julgust, otsustusvõimet, enesekehtestamist. Need on tunnete „sibulas“ pindmised, paremini tunnetatavad ja ka teistele paremini nähtavad. Siis tulid hirm, raskused lähisuhted ja alles kolmandal aastal jõudsime süü ja häbini, mis on väga sügavad, hästi peidetud tunded ja väljenduvad sageli hoopis teiste tunnete ja probleemidena.

Süütunne on sügav ja mitmetahuline emotsioon, vahel lausa seisund, kui inimene tunneb, et tema mingi tegemine või mittetegemine, ütlemine või mitteütlemine on kellelegi halba teinud. Sageli teevad teised etteheiteid, süüdistavad teda, kuid vahel ta tunneb süütunnet ilma, et keegi teda süüdistaks, sest ta on enda arvates midagi halba põhjustanud. Süütunne on üks raskemaid ja piinavamaid tundeid, teeb valu ja nõrgaks, toob kaasa ärevuse, abituse ja ohvritunde, alandab enesehinnangut, piirab valikuid ja vabadust, on õigustuseks saadud „löökidee ja karistustele“. Kellegi öeldud arvamus mõjub terava kriitikanoolena, millele ta vastab kas eneseõigustamise või teiste süüdistamisega. Sageli toob süütunne kaasa enesekaristamise eelneva eest, inimene keelab endale rahulolu, õnne, armastuse, kuna ta ei ole seda väärt ja see võib masohhismini ulatuda. Süütunne võib põhjustada psühhosomaatilisi kehalisi kaebusi.

Süü kui eetilis-moraalne mõiste on loogilise mõtlemise abil põhjus-tagajärg seostest  tulenev teadmine, et keegi on põhjustanud kellelegi midagi halba. Süü eelduseks on valikuvabadus, mida piiravad näit. vangistus, hirm karistuse ees, religioossed vm. veendumused, foobiad jne. Juriidiliselt tähendabki süü isiku võimet aru saada oma tegevuse tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning võimet oma tegevust juhtida.  

Freudi arvates on süü teadvustamata tunne kui võitlus Ego ja Superego vahel ning väga raskelt ravitav.

Mis on süütunne ja kuidas see tekib?

Nagu enamus probleeme, saab ka süütunne alguse lapsepõlves. Kui vanemad teevad lapsele pidevalt etteheiteid, süüdistavad, et ta teeb jälle midagi valesti, ei vasta nende ootustele, siis ta hakkab tundma süüd, võtab selle omaks. Paljud inimesed kannatavad süütunde all, sest nad ei vasta oma vanemate ootustele. On ka vanemaid, keda piinavad süütunded, et nad ei olnud oma lastele piisavalt head vanemad, kuid siin on tavaliselt valmis pinnas oma lapsepõlvest juba kaasa võetud, kus seeme hästi edasi idaneb. 

Vanemad lapsed saavad sageli süüdistuse osaliseks siis, kui nooremad midagi teevad, sest nemad on ju suured ja vastutavad ka väiksemate eest. Hiljem nad sageli tunnevadki, et peavad vastutama kõige eest, peavad kõike oskama ja kontrollima, tunnevad süüd, kui kusagil midagi valesti läheb, sest nemad ei olnud õigel ajal kohal. Nooremaid süüdistatakse selle eest, et nad ei ole nii tublid, ei oska nii hästi teha või olla, kui suuremad. Nad võivad jääda tundma, et nad on ainult tüliks, segavad teisi, toovad segadust, ei saa millegagi hakkama.

Eelneva alusel võibki areneda süütunde kaks tüüpi:

- „äpu“roll: ükskõik mida teen, ikka valesti, halvasti, olen kõiges süüdi, toon teistele ainult halba ja õnnetust. Mida vähem teen, seda parem, ei mingit omaalgatust.

- „kõikvõimsa“ positsioon: mina vastutan kõige ja kõigi eest, mina pean kõike oskama ja teadma, olema pidevalt valvel ja kogu aeg tegutsema, väiksemgi lõdvaks laskmine võib minna kalliks maksma. 

Lastevanemate osa on määrav, sest nad on lapse jaoks kõige lähemad, tähtsamad,  kõik on kaua just nii, nagu vanemad seda ütlevad. Lasteaias ja koolis võivad need tunded süveneda, sest valmidus on juba olemas, kuid hea pedagoogi abil ka väheneda. Kuigi vanemate käitumine on sageli meie liigse süütunde põhjustaja, siis ei tohiks neid selles otseselt süüdistada. Enamus vanemaid on teinud oma parima, kuid neid on sageli samuti kasvatatud, nad kannatavad ise oma süütunde käes. Oma osa  on ka ristisusul, mis on meie kultuuri osa, sest piibli järgi oleme ju kõik patused,  seega süüdi ja karistust väärt.

Vahel tekib süütunne alles hiljem, kui saame teada, kui haiget me kunagi kellelegi tegime oma mõtlematusega.

Süütunde püsimisele aitavad kaasa ka mõned levinud mõtted, kui neid sõnasõnalt võtta: „Tunded ei valeta, kui nii tunned, siis nii see on. Kui sinuga midagi juhtub, oled ise selles süüdi.“ Need mõtted on pooltõde, neid tuleb veidi lahti harutada, et sisuni jõuda.

Süütunde ja süü on omavahel seotud, kuid sugugi mitte üks-ühele. Esineb süütunnet ilma süüta ja süüd süütundeta. Mõlemad neist on nn. halvad, kui esimene eelkõige enda, siis teine just teiste jaoks. Näiteks süüdimatut ei saa juriidiliselt karistada, kuigi ega ta sellepärast ei ole teiste jaoks vähemohtlik. Psühhopaat ei tunne süüd ega kahetsust, mida ta on põhjustanud, tal puudub moraalne arutlusvõime, emotsionaalne side, empaatia. Asotsiaalse isiksusehäire puhul ta ratsionaliseerib, eitab, süüdistab teisi ja olukorda, esitab ennast ohvrina, kel ei olnud teist võimalust.

Manipuleeriva käitumisega inimesed tekitavad liigse süütundega inimesega olukorra, kus teine tunneb süüd ja peale seda kasutab seda oma huvides ära, vihjates a´la „Mäletad, mida sa siis tegid, võiksid selle nüüd heastada...“. 

Mõned süütunde kompenseerimise võimalused:

- põhjendab pikalt oma seisukohti ja tegusid, kaitseb ennast alatasa ja süüdistab teisi, sageli juba ette, enne tegemist

- kardab süüd ja püüab meeleheitlikult teiste meele järgi olla. Nii ta kaotab iseenda ja varem või hiljem jõuab selleni, et ta peab tegema valiku, kelle meele järgi olla ja sellega teisele „halba“ teha. 

- kui keegi temale ebameeldivat teeb, siis ta nagu ei märkaksi, talub vaikides, väldib arusaamatusi ja konflikte, sest ta on selle ju „ära teeninud“

- püüab olla väga empaatiline ja altruistlik, läheb igal võimalikul juhul „appi“, mitte sellepärast, et kellelgi on abi vaja, vaid et tema on hea inimene. Sageli hoopis sekkub teise ellu.

- kardab „käkki“  kokku keerata ja seepärast jääb ise passiivseks, ootab teiste palvet, korraldusi, käitumisjuhendit

Mida siis teha?

Kõigepealt – süütunne on tihedalt seotud moraali, eetikaga ja väikeses annuses on ta igati kasulik, kuna suunab tegema selliseid valikuid ja otsuseid, et hiljem tulemusega rahul olla ega oleks vaja häbeneda.

Kui süütunne hakkab segama, siis tuleks püüda asja lahendada.

Kõige esimene samm oleks sõna „süü“ asendada sõnaga „viga“ (üks on tunne, teine tegu) ja seda tunnistada. Näit kui miski läheb viltu, siis kohe öelda: „Vabandust, ma eksisin, kiirustasin, ei olnud piisavalt tähelepanelik jne.“ Tavaliselt sellele järgneb teise: „Pole viga. Ikka juhtub. Vabandus vastu võetud“ vms. Asi korras ja ei kogu  süütunnet juurde.

Sel teemal  vaidlemine ja eriti teise süüdistamine ei anna tulemusi, kuna tegu on tunnetega, mille juured on varases lapsepõlves ja tunnetele pääseb ligi tundetasemel. Loogiline mõtlemine võib aidata jõuda mälestuseni, kust see tunne pärit on. Siis püüda aru saada, miks see nii toimus, mis oli põhjus, mis oli selle taga ja sellega on suur samm tehtud. Kuid mõtlemisega palju kaugemale ei jõua.

Mõistuse tasemel „Ma andestan sulle kõik“ tavaliselt tulemust ei anna. Andestada saab tekitatud valu vaid konkreetses situatsioonis emotsionaalsel tasendil.  

Selleks, et tundetasemel vana solvumist, valu jne lahendada, on kõige tulemuslikum leida sobiv terapeut ja tema juhendamisel sügavalt lõõgastudes (hõpnootiline seisund, mitte hüpnoos) minna tagasi mingisse elusituatsiooni ja see praeguse elukogemuse ja -tarkuse tasemel kõigile osapooltele sobival moel lahendada. Selline seanss aitab oma süütunnet väga olulisel määral (sageli on vaja korrata 2-3 korda) kergendada, selg läheb sirgu, annab vabaduse tunde, võime teha valikuid, otsustada, vabalt oma soove ja vajadusi väljendada.