Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Olla vajalik

Rootsi kirjanik Anna Wahlgren kirjutas: “Inimese põhivajadused on tunne olla armastatud, aktsepteeritud, hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajalik: omada ülesannet, kuuluda. Et saad endale öelda: teised saavad ilma minuta halvemini hakkama.”

 

Nõustamisel käis naine, kes oli kaotanud töö ja mees oli ära läinud. Ta ei osanud midagi teha. Küsisin, mida ta tahab. Julgustasin kirjutama kõik, olgu see reaalne, ilus ja tark või ei. Siis ta tõmbas vähemolulisi maha, kuni alles jäi 1 - “olla vajalik”. 

Peagi viis saatus ta kokku naisega, kes otsis abistajat ratastooli jäänud vennale. Mõlemad olid muusikud, neil oli palju ühist ja “juttu  jätkus kauemaks”. Mõne aja pärast oli tal selg sirgem,  silmis rõõmuraasuke.

 

Olla vajalik sisaldab ka ohte. Teadvusta, kas teen seda, sest teisel on abi vaja või selleks, et mina saan tunda end vajalikuna, olla hea inimene.  Kumma pärast ma seda teen, enda või tema?  Esimene küsib/kuulab, mida teine tahab ja teeb võimalikult nii. Teine teeb, nagu ise õigeks peab, et tunda end vajaliku, tugevama ja targemana. Abistatav aga võib olla ei taha seda või nii, abi mõjub sekkumisena, isegi alandamisena.

Teine oht - pidevalt teisi aidates võib muutuda manipuleeritavaks, elada teise soovide järgi ja nii kaotada ennast.

 

Teadvusta, mis on praegu olulisem, kas minu või tema vajadused, on see igapäevane asi või kriitiline olukord. Nagu elus ikka, vahel nii, vahel naa.  Ka siin kehtib Budda kuldne kesktee: olla vajalik, aidata, kuid mitte minna endaga vastuollu ja elada ikka oma elu.

Noored tahavad olla pigem iseseisvad, sõltumatud, oma võimeid/teadmisi/oskusi proovile panna ja seigelda, kuid ka nemad tahavad tunda end vajalikena.

 

Olla vajalik muutub olulisemaks keskeas: lapsed on suured, elavad oma elu, vanematel tegemist vähem, kodu tühjem. See on üks põhjus, miks vanemad oma lapsi lahti ei lase, vaid õpetavad, kuidas on õige, püüavad nende elu juhtida. Üks naine ei olnud rahul oma miniaga, õpetas ja soovitas, mida minia eiras ja suhted pingestusid. Kui kedagi pidevalt õpetada, võib ta end tunda rumala/oskamatuna ja ta eirab seda. Siis tunneb õpetaja end halvasti, et tema ei tea ega oska. Õpetamise asemel hakkas see naine imestama: “Nii huvitav, kuidas sa seda teed! Mina poleks selle peale tulnud, vaid oleksin teinud hoopis ....” Minia pani imestusi tähele, hakkas nõu küsima ja naine tundis end vajalikuna.  

 

Ühel päeval teid tööl enam ei vajata. Gerantoloog V. Havinson räägib: “Ei taipa, kuidas keegi on võimakes ja vajalik, teeb 5 päeva nädalas 8 tundi tööd. Ja järgmisel päeval teda ei vajata, üleöö muutub kasutuks. Miks ta ei võiks (soovi korral), mingi aja jätkata oma tööd 4, siis 3, 2,1 päeva nädalas või 6, 4, 2 tundi päevas? Nii ta harjub kojujäämisega, leiab pisitasa uut tegevust, ta enesetunne on tunduvalt parem, kui praegu, kui see käib üleöö.”  

 

Kui inimesed on aastaid elanud koos, siis peale abikaasa surma on vanas eas raske üksi harjuda. Algul tuleb tegemisi juurde, varsti ei käi jõud töödest üle ja mittevajalikkuse tunne süveneb.

 

 

Mida vanematel inimestel teha, et tunda end vajalikuna ja päevi sisukalt täita?

Meenuta, mida kõike varem tahtsid teha, aga ei leidnud selleks aega. Ilmselt miski sobib ka nüüd.

 

Kodu korras hoida, süüa teha (tervislikum ja odavam).

Käeline tegevus (kudumine, tikkimine, puutöö) - kasulik, saab kinkida, hoiab mõtlemise ärksamana.

Laste ja lastelastega koos olla, neid külastada, koos väljas käia.

Otsige üles vanad sõbrad/tuttavad, kohtuge, tehke midagi huvitavat, helistage.  

Lauamängud, ristsõnad, luuletamine, mälestuste kirjutamine.

Pildialbumite korrastamine – lisage piltidele kes, kus, millal.

Kass, koer, hamster, toalilled - nõuavad pidevat hoolitust.

Kõik need aitavad tegusad olla, oma päevi täita ja tunda end kasuliku ja vajalikuna.