noorust idealiseeritakse
Arsti ja psühhoterapeudi Epp Veski sõnul võivad hirmu vananemise ees tekitada ja süvendada mitmed tegurid, üks olulisemaid on meedia mõju ja ühiskonna surve. “Igaüks tahab olla tugev, energiline ja ilus, kuid neid omadusi seostatakse just noorusega. Noorust ja nooruslikkust idealiseeritakse meil ilmselgelt liiga palju.”
Arutu väliste parameetrite tagaajamine viib selleni, et inimene kaotab oma mina täiesti ära “Püüd ühiskonna normidele vastata kurnab ja ühel hetkel ei suudeta enam sellega kaasa minna. Kui inimene on oma mina defineerinud välimuse või muude näiliselt oluliste asjade kaudu või pole oma rolli üldse defineerinudki, tekib tal hirm: kes ma siis olen, kui vananen, kui kaotan veetluse ja sära – ühesõnaga, ei vasta “nõuetele”? Äkki mul polegi siis enam mingit väärtust?”
Epp Veski toob paralleeli inimese elukäigu ja kaubanduskeskuses valikute tegemise vahel. “Piltlikult ei mängi inimese elukäigus rolli see, mida ta on kaupluse vitriinis vaadanud või imetlenud, vaid see, mille ta on välja valinud ja mille eest kassas maksnud. st millesse panustanud. Ükskord võib ta märgata, et on ainult ühest ostukeskusest teise ringi käinud, imetlenud, unistanud, katsunud üht ja teist, aga oma korv on tühi. Mitte asjadest, vaid kogemustest ja väärtustest, nagu püsisuhtedi, pere jne. Aga poe kinnipaneku aeg läheneb. Tekib hirm, kas jõuan veel…”
Vanuse lisandudes hakatakse kindlasti rohkem mõtlema pereväärtustele, inimsuhetele, elu mõttele. Epp Veski sõnul jõuavad paljud tõdemuseni, et pere ja lähedastega on liiga vähe koos oldud. See tekitab hirmu: mis siis, kui jään vanaduses üksi, sest mind ei olnud kohal siis, kui mind vajati? “ On vanemaid, kes tegid pikki tööpäevi, sest neile näis olevat olulisem lastele head äraelamist võimaldada, kui koos olla. Vanemaks saades nad tunnetavad, et oma perele pole nad piisavalt aega võtnud ja neil võib tekkida tunne, et seetõttu pole nad laste abi ja toetust välja teeninud ning kui tal neil seda peaks vaja olema, polegi kellelegi toetuda.”
Tunne, et toetus tuleb “välja teenida”, on omane madala enesehinnanguga inimestele, kes on kogu oma elu ainult andnud. “Kui enda jõud väheneb, tekib hirm, mis saab siis, kui ma enam ei jaksa teisi abistada. Millega ma siis nende tähelepanu ja hoolitsuse ära teenin? Kummitama võivad hakata kas enda mälestused või kelleltki kuuldud lood mõnest hooldekodus vanaduspõlve veetvast vanast ja väetist, kes on üksi ja kelle eest keegi ei hoolitse. Ta kardab, et on seal klient, kes maksab, kuid temasse ei suhtuta kui inimesse, isiksusse. Keegi ei taha niisugust tulevikku. See hirmutab.”
Et vananemine endaga hirme ei tooks, on Epp Veski sõnul oluline õppida keskenduma olulisele. “Väärtustage ennast, hoolitsege enda eest, siis saavad seda teha ka teised. Elage oma elu, hoidke sõpru, sugulasi ja eriti peret. Armastage ja näidake seda välja, olge vajalik, kuid vältige liigset õpetamist, lämmatamist ja sekkumist teise ellu.”
Kahetsemise kohta ütleb terapeut: “Kui miski on tegemata jäänud, on see nii seetõttu, et tol hetkel tegime enda arvates parima valiku millegi muu kasuks, mis siis tundus tähtsam. Seega tasub keskenduda sellele, mida me oma toonase valikuga saime ja mitte teist taga nutta.”
Valikud kujundavad me elu. Epp Veski ütleb, et elu põhiprintsiip on lihtsasti sõnastatav. “On ainult üks asi, mida me kõik siin ilmas tegema peame – ükskord ära surema. Kõike muud me võime teha ja võime mitte teha.” Seega on ka viis, kuidas vananemisse suhtuda, igaühe enda valida. “Vananemine on elu põhiseadus. Püüd selle vastu võidelda on rumal, sest kaotus on ette kindel. Palju targem on seda aktsepteerida, säilitades eluterve suhtumise ja positiivse meele.”