Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Märka, hooli, täna

 

Olin just alustanud ilusa jõululooga, kui lugesin Delfist, et ühel 80-aastasel naisel oli rahakott koos dokumentidega ära varastatud. Ta läks uut ID-kaart saama, kuid raha ei olnud, et selle eest maksta. Seal oli palju rahvast, keegi ei reageerinud, ainult kirjutaja märkas seda ja andis 10 Eurot. Ja nüüd tuleb juba teine lugu.

Mis on nende ebaviisakuste ja hoolimatuste taga, millega pea iga päev kokku puutume? Kas eesti inimesed on tõesti nii hoolimatud? Ei tahaks uskuda.

Kas me oleme enda ja oma asjadega nii hõivatud, et ei märkagi teist? Justkui näeme, aga ometi ei näe. Nägemine on ühes mõttes füsioloogiline taju, aga inimlikus mõttes rohkem, kui ainult taju. See sisaldab olukorra mõistmist, empaatiat ja teisi tundeid, kus peale nägemiskeskuste töötavad ka aju teised osad ja me märkame seda, mida näeme. Hiljuti üks nägemispuudega mees ütles, et mina küll ei näe, aga mu ümber on nii palju pimedaid (kes näevad). Sama on kuulmisega.

Osa enesearenduse koolitusi õpetab enesekehtestamist, kuidas keskenduda oma sisemisele, mitte lasta end välisest häirida, olla tolerantne. Enesekesksus, endassetõmbumine annab justkui mingi rahu ja tasakaalu. Kus lõpeb rahu, tasakaal, tolerantsus ning algab ükskõiksus ja hoolimatus? Teised õpetavad, kuidas olla avatud, sensitiivne, osake millestki suuremast ja kõiksusega kooskõlas. Kuidas need kaks suunda ühendada, olla seesmiselt rahus ja tasakaalus, kuid tundlik ja hooliv ümbritseva suhtes? Kas aitab, kui elada momendis: märka, aita kohe kui vaja ja seesmise tasakaalu jaoks ära kanna seda probleemi (võib olla ka süütunnet, et ei teinud midagi) endaga kaasas?

Kas põhjuseks võib olla ka see, et kunagi püüdsin aidata, kuid seda ei võetud vastu? Bussis ei pakuta just sageli istet, aga kui keegi seda teeb, siis millise vastuse ta saab? Tihti ei võeta seda vastu, halvemal juhul nähvatakse: „Ma ei ole veel nii vana, vilets vms.“   

Lähenemas on enamuse jaoks aasta üks ilusaim aeg – jõulud. Kuid paljude jaoks on see kole ja raske aeg, mil nad tunnevad oma üksindust jne. probleeme eriti teravalt.

Sel ajal on palju heategevuskampaaniaid ja iga aasta üha rohkem ja rohkem inimesi  annetavad. Ilus tegu, kuid samas .... kõige lihtsam ja mugavam: ise ei pea muud tegema, kui ühe telefoni numbri valima, heategu kirjas ja enesetunne parem. Kindlasti on helistamine palju parem kui mittehelistamine, kuid siin jääb enamasti ära isiklik märkamine, tähelepanu, hoolivus kellegi suhtes. Selliste kampaaniate suur pluss on see, et nii saab korda saata suuri asju, mida keegi üksi ei suuda. Kas piisab, kui minna kaasa üks kord aastas mõne kampaaniaga või olla hooliv kogu aeg?

Paljudes kohtades on jõulude ajal kingitusi liigagi palju ja 11 kuud on vaikus. On inimesi, kel jätkub aega tähelepanu ja hoolivust aasta ringi, on see siis naabritädi või -lapse, lastekodu, loomade varjupaiga, juhusliku abivajaja jne. jaoks.

Selle protsessi kolmas osa on tänu. Me märkame, kui keegi meie küsimusele tõrjuvalt „Ei“ ütleb, valesti juhatab, bussis kohta ei paku, sõiduteel läbi ei lase ja laseme sel (vähemalt oma) tuju ära rikkuda. Aga kas märkame teenindajat, kes „Ei“ asemel otsis teist võimalust, müüjat, kes soovitas sobivamat, autojuhti, kes peatus vöötraja ees, noormeest, kes istet pakkus? Kui talle naeratame, täname või lehvitame, siis suure tõenäosusega teeb ta seda teine kord jälle.  

Kui õige peaksime meeles A. Oidi /J. Saare laulu „Ma pean sind südamega kuulama..., ma pean sind südamega vaatama....“ ja vaataksime nii, et näeme, kuulaksime, et kuuleme, puudutaksime, et tunneme, suhtleksime, et meie vahel oleks side ja see meid mõlemat rõõmustaks!