KÄSUD-KEELUD

 Paljud, kes psühholoogi juurde nõustamisele või teraapiasse tulevad, teavad, mis neile ei meeldi ja mida nad ei taha, kuid sageli ei tea, mida nad tegelikult tahavad. Kujutage ette, et teie soovide skaala on nagu allolev joonis.

 Kindlasti ei                                   0                                  Kindlasti jah

........................................................................................................

- 10                                             0                                          +10

 Teades oma -10, väldite seda ja elate rohkem – poolel, parimal juhul umbes -5 ja +5 vahel. Teades aga, mis on teie +10, püüdlete selle poole ja on palju suurem võimalus, et elate põhiliselt + poolel. Tõsi, suure „jah“ saamiseks on vahel vaja teha ka „ei“. Näiteks maitsva õhtusöögi valmistamiseks tuleb kas sibulat hakkida, kartuleid koorida või nõusid pesta. Oodatud puhkusereisile lendamiseks on vaja läbida ebameeldiv turvakontroll lennujaamas. Mõlemal juhul aga teate, mille nimel on vaja seda teha ja teades, et negatiivne on vaid väike osa suurest positiivsest, on seda palju lihtsam teha. Keskendute ju oma soovitule.

 Nõustamise käigus on selgunud, et enamus neist, kes ei tea, mida nad tahavad, on kasvanud eelkõige keeldude, sageli ka käskude õhkkonnas. Neile meenub lapsepõlvest lõputu arv „ära“, seda nii kodus, lasteaias, koolis: „ära tee..., ära mine..., ära ole....“ või siis käsud: „mine..“, „tee..“ Sageli nad ei mäleta, et nende käest oleks kunagi küsitud, mida tema ise tahaks või teeks.

 Mitmed on rääkinud protsessi ajal, et ei olegi oluline, et nad oleksid alati saanud, mida tahtsid, kuid nad oleksid väga tahtnud, et nende käest oleks seda küsitud. Ja siis oleks võinud neile selgitada selle tahtmise võimalikke tulemusi ja tagajärgi, miks praegu nii ei saa, kuidas ja miks oleks parem teha.

 „Ära...“ piirab, pärsib aktiivsust ja initsiatiivi, sageli tekitab trotsi. Oma soovide järgimine on aga innustav ja jõuduandev.

 Arvamuse ja soovi küsimine näitab arvestamist teisega, austust tema vastu. Oma soovi teadvustamine ja selle väljendamine on oma vajaduste, enda austamise tunnus.

 NB! Piibli 10 käsku on ju tegelikult 10 keeldu! Mõelgem, mida see laiemas mõttes tähendab?

 Jälgige, kuidas vanemad, kasvatajad, õpetajad lastega räägivad. Püüdke meenutada oma lapsepõlve, mis sõnu teie kuulete? Mis sõnade ja millise tooniga te ise räägite oma lapse, mehe, naise, alluva, sõpradega? Kas see on keelav, käskiv, arutlev, partnerlusele ja lahendusele suunatud? Kuidas te tahate, et teie ema, ülemus, abikaasa, partner teiega räägiks? Kas keelaks, käsiks, küsiks teie arvamust, arutleks, mida ja kuidas? Milline neist lubab tunda, et teiega arvestatakse ja teid austatakse? Alustage ise ja soovitage ka teistel nii rääkida.

 Eriti oluline on jälgida, mida ja kuidas räägime väikelastega. Esimestel eluaastatel on ajus valitsevad delta ja teeta lained, mille puhul on laps hästi sugereeritav ja alluv. Kogu saadav teave salvestub alateadvusse puhta tõena, kuna valivad filtrid ja isiklikud kogemused veel puuduvad. Sellest arenevad omakorda põhiuskumused, mis suunavad edasisi valikuid ja otsuseid. Uskumused toimivad palju kiiremini kui teadvus, teadlik mõte ja kaine arutelu. Oma mõtetes tahaks inimene teha ühte ja käitub ometi teisiti. Oma piiravate uskumuste muutmine edasiviivateks ja motiveerivateks on küllalt raske, kuid nende teadvustamisel on see võimalik

 

Laste käest oleks parem küsida, mida ta tahaks ja siis selgitada, miks, mida ja kuidas seekord oleks parem teha. Nii õpib laps rohkem ennast ja oma vajadusi mõistma, aru saama, mida ta vajab, erinevaid võimalusi nägema, analüüsima, läbirääkimisi pidama, suhtlema. Ja teie ise muidugi ka.

 Ajakirjas "Psühholoogia Sinule" 09.2011