Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Hoiakud

Kuidas hoiakud arenevad ja meid mõjutavad

Mõtlemisest, eriti positiivsest mõtlemisest, räägitakse viimastel aastatel palju. Väga sageli võib kuulda, kuidas keegi ütleb „Mõtle positiivselt!“

See on osaliselt tõsi. Osaliselt sellepärast, et kõigepealt peaks aru saama, mida tähendab positiivne mõtlemine. On inimesi, kes tõemeeli väidavad, et maailmas on piisavalt rikkust ja headust kõigi jaoks, sõltub ainult sellest, kuidas vaatad ning kogu vaesus ja kurjus on ainult endas. Minu arvates on maailmas piisavalt rikkust, headust, armastust ja kasvõi vett, kuid väga palju on ka vaesust, kurjust, vihkamist ja veepuudust. Need kõik on lihtsalt ebaühtlaselt jaotunud.

Positiivne mõtlemine tähendab näha maailma sellisena, nagu ta on, ja selles lahenduste otsimine. Nagu keegi tark ütles: „Kui on olemas tee selle probleemi, häda sisse, siis on olemas ka tee sellest välja“. Positiivne mõtlemine ei tähenda näljast nähes pea kõrvale pööramist ja mõtlemist, et rikkust on piisavalt, miks sa oled siis vaesuse valinud. Positiivne mõtlemine tähendab pigem: „Mida mina saan teha, et nälga oleks vähem?“

Meie valikute ja otsuste tegemisel on sageli mõtlemisest veel olulisem meie hoiakud. Mis on hoiak? Hoiak on laiem, sageli teadvustamata üldine uskumus ja suhtumine endasse, teistesse, maailma. Tihti väljendub see passiivse - aktiivse, abistaja - möödamineja, suutva - suutmatu, olen väärt- ei ole väärt, saan – ei saa hakkama jne. „poole valikus“.

Sellised hoiakud juhivad salaja, väga sageli endale teadmata meie valikuid. „Kõvasti mõtleme“, et ma saan hakkama, ma teen, ma olen, kuid sisemina hoiak sosistab vastupidist. Ja et selle hoiaku „meele järgi“ olla, leiabki inimene põhjuse, tegelikult küll põhjenduse ja ettekäände (mul pole praegu aega, mul on tähtsamat teha, ma teen seda homme, ma ei viitsi praegu, see pole ju oluline, aeg ei ole veel küps, küll ma muidu läbi saan, saan sellega iga kell hakkama jne), miks ta seda praegu siiski ei tee. Küll ma homme või teine kord. Kuid kunagi ei ole homme ega teine kord, alati on täna ja see kord.

Kuidas hoiakud kujunevad? See algab väikelapsena, esimeste õpetuste ja hinnangutega, mida lapsele kõige lähedasemad ja kallimad annavad. Teadlased on kindlaks teinud, et enne sündi ja kuni teise eluaastani töötab aju valdavalt delta ja siis, kuni kuuenda eluaastani domineerivad teetalained. Bruce Liptoni kirjutab, et nende lainepikkuste ajal võetakse kuuldut/kogetut tõena, sel ajal on inimene hästi programmeeritav ja sugereeritav. Umbes sama toimub ka hüpnoosi, sugestiooni, sisenduse, transi jne. teadvuse muutunud seisundi ajal. See seletab, miks need meetodid leiavad psühhoteraapias üha enam kasutust. Kahjuks kaugeltki mitte ainult psühhoteraapias ja inimese eneseväärtuse tõstmiseks, vaid seda kasutatakse ka reklaamides, müügitehnikates, militaarvaldkonnas jne)

Väikelapsel veel oma kogemusi ei ole ja nii toimubki tema hoiakute programmeerimine, mida on hiljem raske, kuid mitte võimatu muuta. Seepärast on väga oluline väikelast (ja mitte ainult väikelast, sama kehtib ka täiskasvanute kohta) tunnustada, kinnitada oma armastust ja hoolivust, toetada ja julgustada, selgitada tegude võimalikke tagajärgi. Lapse kritiseerimine, laitmine, mahategemine jätavad talle, sageli eluagse negatiivse jälje. Kui laps midagi valesti teeb, siis tuleks kinnitada, et ma armastan sind ja hoolin sinust väga, kuid sinu seda tegu ei saa ma heaks kiita, sa tegid seda valesti või pahasti ja ma väga loodan, et sa enam nii ei tee. See tähendab, last /isikut tunnusta ja tegu laida.

Kui keegi kordab õpetuse järgi: „Ma suudan, ma teen, ma lähen“, kuid tema sisemine hoiak on vastupidine, siis kätt südamele pannes ja endale sügavalt silma vaadates peab ta tunnistama, et ta seda tegelikult ei usu. Sellisel kinnitusel ei ole enamasti suurt sisemist jõudu, kordan ja kordan, aga olulist muutust ei ole. Loomulikult on see parem, kui pidev „Ma ei saa“ kinnitamine, kuid tulemuste saavutamiseks tuleks jõuda oma uskumuseni. Raske on lahendada mingit hoiakut üldse, on vaja jõuda konkreetse situatsioonini, kust see on alguse saanud. Selleks kasutatakse lõõgastavaid tehnikaid. Ja siis, selles olukorras meenub mingi, sageli allasurutud või kõrvaletõrjutud sündmus, mida saab oma praeguste teadmiste ja kogemuste abil olukord teisiti lahendada. Selline protsess aitab vanast hoiakust vabaneda. Loodus ei salli tühja kohta ja see tuleks kohe, enne kui vana tagasi tuleb, uue, toetava ja eneseväärtust tõstva hoiakuga asendada. Sellist protsessi tuleks korrata püsiva tulemuse saavutamiseks mõned korrad.   

 

Ilmunud ajakirjas "Psühholoogia Sinule"