Tekst Epp Veski, psühhoterapeut

 

Üsna sageli võib kuulda, et keegi tahab elada kaine mõistuse järgi ja mitte lasta ennast emotsioonidest mõjutada.

Kui sellesama inimese käest küsida, mida ta tahab, siis tavaliselt on algul vastused asised, materiaalsed, käegakatsutavad. Kui edasi küsida: "Miks seda?" või "Mida see annab?", siis üsna varsti tulevad teist tüüpi vastused, näiteks: enesekindlus, turvatunne, rahulolu, hea enesetunne, õnn, armastus jne. Aga need ei ole enam asjad, neid ei saa otseselt näha ega katsuda, vaid emotsioonid, tunded. Meie väikeste eesmärkide taga olev lõppeesmärk on erinevad tunded, mis mahuvad suurema mütsi "hea enesetunne" alla.

Inimest nimetatakse sageli mõistusega loomaks, kuid unustatakse, et tal on säilinud ka imetajale iseloomulik keha, temale omased instinktid ja tunded. Ainult mõistusega inimolend oleks pigem robot või arvuti. Ühes filmis tegi mees roboti ja täiustas seda, kuni see oli saavutanud täiuslikkuse ja siis tahtis see saada inimeseks. Robot küsis oma looja käest: "Miks ma ei tohiks inimene olla? Ma lahendan kõik ülesanded sinust kiiremini ja veatult, täidan kõik korraldused, mul ei ole segavaid emotsioone. Olen täiuslik." Ja mees vastas: "Just sellepärast ei tohigi. Iga inimene pole millegi poolest täiuslik ja just see annabki talle unikaalsuse, teeb temast isiksuse. Ta on emotsioonid ja tunded, mida sul ei ole." 

Paljud arvutid on loogika ja keeruliste ülesannete lahendamise kiiruse poolest inimesest üle. Inimese käitumist juhivad emotsioonid sageli rohkem, kui me arvame. Emotsioonid on kiiremad, nendest olenevad eelkõige hoiakud ja suhtumised, mis on pigem alateadlikud, kuid juhivad meie otsuseid olulisel määral.

Kui püüame emotsioone alla suruda, siis mõnda aega see väliselt justkui õnnestub, kuigi allasurumise ja varjamisega kaasnevad alati, algul pea märkamatud, kehalised pinged. Lõppude lõpuks saab karikas täis ja siis inimene plahvatab, sageli mingi väikse asja pärast, kusjuures reaktsioon on kordi suurem kui põhjus ise. Nii saab kogu kupatuse kaela sageli see, kes on parasjagu lähedal; kes poetas viimase piisa, kuigi tal oli kogu looga vähe pistmist. Muidugi on plahvatajal pärast piinlik ja ta püüab edaspidi oma emotsioone paremini varjata.

Peale sellise suhteid mõjutava plahvatamise on pingetel oluline mõju ka iseenda tervisele: eelkõige kannatavad vereringe, lihased, liigesed, seedeelundid, neerud ja immuunsus, on kasvajaoht. Just, lugesite õigesti: oma vajaduste ja emotsioonide allasurumine võib soodustada ka vähi teket.

Eestlaste (ja mitte ainult) puhul on vastus küsimusele: "Mida tunned?" – "Mitte midagi". Kui siis veidi tunnetest rääkida ja uuesti küsida, on tavavastus: "Normaalselt". See näitab, kui vähe me oma tundeid tähtsustame, neid tunneme, rääkimata vabast väljendamisest. Justkui oleksid tunded midagi madalat, isegi häbiväärset.

Mida siis teha? Olla oma emotsioonidest teadlik. Kui me vaataksime endasse ja leiaksime julgust tunnetada oma tundeid, nendest rääkida ja neid sobivalt väljendada, siis emotsioonid ei kuhjuks, ei kahjustaks meie tervist ega segaks ka mõistust.

Kui väljendada oma rahulolematust kohe algul, on see tunne tavaliselt nõrgem, pehmem – seda on teisel palju parem mõista kui eespool kirjeldatud plahvatust. Siis oleksid ka meie suhted avatumad ja ausamad ning mõistaksime nii ennast kui ka üksteist paremini.