Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Bonsai ja võsa

Bonsai ja võsa vahel

Käisin hiljuti ühel koolitusel, kus oli juttu vanematest, laste kasvatamisest ja tunnustamisest. Enamik rääkis, et nende vanemad ei arvestanud piisavalt lapse huvidega, kiitsid vähe või ainult siis, kui nad midagi hästi tegid.

Õhtul kodus tuli mul silme ette: “väga hästi kasvatatud” laps on nagu bonsai – pügatud, keeratud ja väänatud just kasvatajate/vanemate soovide ühiskonna ootuste järgi. Saatsin selle mõtte ühte listi ja see sai päris palju vastukaja.

Eriti jäi meelde vastus: “Kas te olete mõelnud, kui andestavad on lapsed oma vanematele, kes tegelikult ei kuula (ei taha kuulda), mida nende lapsed neile räägivad kuni viieaastaseks saamiseni, kui nad võtavad maailma vastu armastusega? Me enamasti ei ole võtnud neid kuulda, kuna elame omas rütmis, ja see rütm on valdav, tulnud meie vanematelt.”

Mõtlemapanev, eks ole? Lapsed andestavad vanematele nende “kasvatamise”, mis vahel võib olla omamoodi vägivald lapse endaksolemise suhtes. Sageli andestavad ka hoolimatuse ja mahajätmise.

 

Raadio peresaates on isa-ema mitu korda rääkinud, et hea laps kuulab vanemate sõna ja teeb seda, mida talle öeldakse. Paha laps ei kuula ja tahab teha seda, mis talle endale meeldib.

Hea ja ilus on nii, nagu lapsevanem tahab, nagu talle meeldib. Aga mida ja kuidas laps tahaks, ta ei räägi.

 

Üks ema tõi psühhoteraapiasse oma teismelise tütre, kes hakkab viimasel ajal vastu, ei tule õigel ajal koju jne. Kena ja tore tüdruk, ainult igale küsimusele, mis algasid sõnadega “Mida sa ise tahaksid?”, vastas ta: “Ma ei tea.”

Varsti taipasin, vanemad olid oma tütart hästi kasvatanud; tütar oli hea laps, kogu aeg kuulanud isa-ema sõna. Nüüd pole ta enam päris laps: tahaks hakata ise valima ja otsustama, aga ei oska – temalt ei ole kunagi arvamust küsitud ega valikuid teha lastud. Isa-ema on kogu aeg tütrele öelnud, mida on vaja teha, kuidas olla. Nüüd on tüdruk raskustes: tahaks nii, nagu ta ise soovib, kuid ei tea, mis see on. Lahenduse leidis ta vastuhakkamises. Ta küll ei tea, kas see on ikka see, mida tema tahab, kuid vähemalt on see teisti, kui isa-ema ütlevad. Ehk parafraseerides revolutsioonilist situatsiooni: vanaviisi ei taha, aga uutmoodi ei oska.

Kas “liiga hea kasvatus” on hormoonide mängu kõrval teine puberteedimässu põhjus?

 

Bonsai kujundamise vastand, teine äärmus, on võsastumine: keegi ei suuna, piira ega lõika, vaid kõigel lastakse stiihiliselt vohada. “Vabakasvatuse” mõistet kasutatakse sageli mittesekkumise ja kõikelubamise tähenduses. Tegelikult on vabakasvatus erineva käitumise võimalike tulemuste selgitamine lapsele, anda talle võimalus valida ning vastutada oma tegude tagajärgede eest.

Botaaniliselt jätkates: bonsai ja võsa vahele jäävad lagendikul kasvav jändrik, mastimännid, parkide ja alleede piiratud/kujundatud võraga puud. Neil kõigil on looduses, aianduses ja ka ühiskonnas oma koht.

 

Mida sa oma lapsele sooviksid? Et ta meeldiks teistele või et ta oleks õnnelik?

Üks kommentaar bonsai-mõttele oli: “Lapsed tahavad meile tegelikult sünnist saati ütelda: armastage meid, armastage tingimusteta, me oleme teie lapsed. Me ootame, et meid armastataks, et meie vanemad armastaksid teineteist ja et nii jääks.”

 

Epp Veski

arst, psühhoterapeut

"Kodutohter" nr4, 2012