Epp Veski
  • TÜ arstiteaduskond
  • TÜ psühholoogia osakond
  • Vilniuse Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituut
  • Euroopa Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige,  psühhoterapeudi Euro-sertifikaat

LinkedIn Epp Veski

Armukadedus

Sõna-sõnalt on see„armu kadedus“ ja tähendab, et olen kade, kui teine jagab, minu arvates ainult mulle kuuluvat armastust ja tähelepanu ka teistele. Kardan, et mina jään ilma või siis saan vähem kui mul on õigus saada, tahan / väärin või ta on kohustatud tegema.

Armukade ollakse eelkõige oma mehe, naise, elukaaslase, aga ka õe, venna, isa, ema, õpetaja, treeneri, sõbra, aga vahel kassi või koera, isegi auto, hovi, televiisori jne peale.

Armukadeduse taga varjab end tavaliselt hirm ilma jääda või vähemalt soovitust vähem saada. Nii on eriti  neis suhetes, kus eelkõige tahetakse „saada“.  Selle oluline põhjus (nagu enamuse probleemide puhul) on sageli lapsepõlves: kui laps ei saanud piisavalt tähelepanu, hoolivust, armastust. Kui ta pidi nende eest võitlema ja tõestama, et ta olen seda väärt. Laps juba teab, et armastusega kaasneb ka tähelepanu, kuid ei tea veel, et tähelepanu ja armastus ei ole siiski üks ja seesama.  Ta ei tea, et võitlus ja püüd igal juhul silma paista võib tuua küll tähelepanu, kuid mitte armastust.

Suhe, mille aluseks on saamine, on ärakasutamine. Hea suhte alus peaks olema andmine-saamine, jagamine. Aritmeetikas muutub jagamisel number väiksemaks. Mulle meeldivad väga paradoksid ja hiljuti avastasingi, et kui me suhetes jagame, siis tegelikult korrutame, kuna jagatav hoopis suureneb, kasvab! 

Armukadeduse oluline põhjus on ka madal enesehinnang: ma ei ole väärt armastust, tähelepanu, truudust, hoolivust. Mul on tunne, et ma ei ole armastust ära teeninud ja nii pean selle nimel pingutama, pidevalt tõestama, et olen väärt, selle sõna otseses mõttes välja teenima.  Võib juhtuda, et selle „väljateenimise“ ajal jääb märkamata, et teine ei vajagi seda „tegemist“, ka ta tahab hoolivusest, armastusest, koosolemisest, vahel ka üksiolemist vms. 

Vahel võib juhtuda, et ma oma headust, armastust ja truudust pidevalt demonstreerin, lootuses, et teine vastab samaga. Kui ka see ei aita, kui teine seda ei märka või ei vasta, siis hakkan lausa  nõudma.

Nii hakkabki mõni teisele etteheiteid tegema, oma õigusi nõudma, tingimusi  esitama, süüdistama. Tavaliselt need ei anna tulemust, pigem ärritavad, peletavad, varem või hiljem tüütab see teise ära. Mõnikord võib selline käitumine tekitada aga teises süütunde (kui tema armastab ainult mind, nii väga, on truu jne, siis ma ju peaksin samaga vastama). Süütunnet, eriti põhjuseta, ei taha aga keegi tunda, see on kurnav. Vahel siis tehaksegi just seda, milles teda süüdistatakse, sest siis on süüdistamine vähemalt asja eest. Mõne jaoks on parim variant selleks, et vabaneda süütundest ja saada rahu, lihtsalt ära minna. Mahajäetule võib sel juhul jääda mulje, et näed, mul oligi õigus. Aga ei olnud, ise ajasid ta ära oma asjatu süüdistamisega.

Kui aga süüdistus ei ole päris asjata, siis selle asemel, et pidevalt teist süüdistada ja etteheiteid teha, tuleks hoopis mõelda, mis on selle põhjus, mida ma pean teisiti tegema, kas ma teen midagi valesti, tegin liiga palju või liiga vähe või jätsin midagi olulist hoopis tegemata.

Kõige lihtsam võimalus teisest aru saada, on otse küsida, mida ta tahab, vajab. Siiralt, empaatiaga, püüdes teist mõista, aga mitte etteheitvalt. Hiljuti lugesin „Me kuulame teist, et talle vastata. Aga võiksime kuulata, et aru saada, teist mõista:“  Just mõista on oluline. Mõistmine ei tähenda, et ma selle alati heaks kiidan, et ma pean selle omaks võtma, tingimata just nii tegema või olema, nagu teine tahab. 

Rääkimine sellest, mida ma ei taha ega suuda, ei anna tulemusi, sest nii ei saa teine aru, mida mina tahab. Veelgi kullem, ka rääkija ise ei pruugi aru saada, mida ta siis tegelikult ikka tahab. Näiteks kui ütlete müüjale, et ma ei taha nr. 36 punaseid, nr. 39 siniseid kingi ega nr. 42 kõrge kontsaga saapaid, siis müüja ilmselt ei saa aru, mida te tahate. Palju selgem ja arusaadavam on rääkida, mida mina tahan, vajan, suudan, oskan.  Näit. ma otsin nr 39 punaseid keskmise kontsga kingi. Aga selleks, et teisele öelda, peab ise seda teadma!

Üks lugu tuli meelde: „ Kaks meremeest tulevad pikalt reisilt ja lähevad koju. Üks tunneb juba koridoris prae lõhna, kodu särab puhtusest, laud on hõrkude roogade ja jookidega kaetud, väsinud ja higine naine, määrdunud kittel seljas, askeldab köögis. Mees paneb ukse vaikselt kinni – väljastpoolt. Teine mees avab ukse, kodus ei midagi erilist, tavaline kerge segadus, aga särav, lõhnav, naeratav naine hüppab kaela ja sosistab midagi kõrva. See mees pani ka ukse kinni – kiiresti ja seestpoolt“.

See lugu võib aga lõppeda ka lausa vastupidi, sõltuvalt sellest, mida just see mees rohkem hindab, seepärast tulekski rääkida, mis on kellegi jaoks oluline, tõeline väärtus ja mis teisejärguline.

Ja teine lugu: mees oli vihane, et tema naine on truudusetu, kuna ta rääkis oma ülikooli kaaslasega mitu tundi juttu. Kui naine heitis mehele tema kõrvalhüppeid ette, siis mees vastas, et üks juhuseks ei tähenda ju absoluutselt mitte kui midagi, kuid selleks, et ühe mehega 6 tundi rääkida, peab nende vahel ikka midagi tõsist olema. Nii et vahel on vaja selgeks teha, mida truudus üldse kummagi jaoks tähendab!

Selline läbirääkimine ( teema „läbi rääkimine“) aitab mõlemal nii oma kui teise vajadustest paremini aru saada, teise omi  oma vajaduste, soovide ja võimetega võrrelda. Kui kõige olulisemad valdkonnad/teemad sobivad, siis oleks kasulik nendele keskenduda ja kõrvalistele mitte nii palju tähelepanu pöörama.

Kui aga on vastupidi? Tuleks selgeks teha, kui palju on kumbki valmis loobuma või pingutama ja siis selgub, kas need kaks puzzle tükki  üldse enam omavahel kokku sobivad või tuleks järgida ühe Hollywoody näitleja sõnu „Kui sa ei suuda naist õnnelikuks teha, siis ära sega teist.“ Sama võiks öelda ka naise kohta.

Väga sageli mäletatakse seda, mis tutvumisel teise juures tähelepanu köitis, mis meeldis ja püütakse selle järgi käituda, Kuid samas ei märgata, et minu enda soovid, vajadused, ka nõudmised on muutunud, teise omadest rääkimata. Mõlemad tahavad midagi muud, kuid püüavad teise suhtes käituda nii, nagu talle meeldis aastaid tagasi. Ja kui teine pool ei ole sellega rahul, siis üha rohkem, kuid kahjuks tulemusteta. Näiteks mehele meeldisid naise ilusad pikad jalad ja seksikus, naisele mehe enesekindlus, see, et mees kindlustas talle turvalise elu. Aeg on läinud, mees tahaks nüüd kire kõrvale ka rohkem soojust ja hoolitsust. Naine ei vaja üha rohkem materiaalset kindlustatust, sest seda on piisavalt, vaid pigem hingelist lähedust. Kuid naine püüab endiselt olla pidevalt seksikas, ostab erootilisemat pesu  ja mees teeb kalleid kingitusi, aga sellele vaatamata tunnevad mõlemad, et nad üha kaugenevad teineteisest. Kui nad omavahel räägiksid, siis saaksid aru, et nad mõlemad on muutunud, et praegu on nende vajadused väga sarnased, peaegu samasugused. Neil oleks vaja olla aus ja siiras, pakkuda teisele seda, mida ta ka ise hindab ja vajab.     

Püsisuhete baasiks on enesehinnang ja -armastus. Väga raske on armastada teist, kui ennast ei armasta. Ja raske on armastada kedagi, kes ise end ei armasta. Aga sellest juba teine kord.